Tuuli oli raamaturiiuli juures midagi otsimas. Minu küsimise peale, mida otsid, vastas ta, et oma rohelise kanuu passi. Jõudsin küsida , kuidas Sul läheb? Mille peale ta vastas Ok! Kuid see viimane üritus ei tulnud mul kahjuks kõige paremini välja.
..... ja lõppenud see külaskäik oligi, nii põgus kuid siiski enne jõule.
Minul, emana, oli sellest OK!-ist nii hea meel, et oleks tööl tahtnud kõigile hõisata, Minu tütrel läheb hästi! Jagan siinkohal teiega oma rõõmusõnumit, Tuulil on kõik ikkagi Ok!
Nii me emad oleme, tahame loota ikka, et lastel läheks hästi ja kui muidu teateid ei saa, siis kas või läbi unenäo.(tavaliselt ma unenägusid ei näe või ei mäleta)
Ja nüüd ma nii mõtlengi, elan usus, et Tuulile valiti kõrgemalt poolt välja parim elulugu ja tal on kindlasti teispoolsuses palju korda saata, ju teda oli sinna enam vaja kui meile. Kuid ei saa üle ega ümber küsimusest miks? Miks?
Mina, ei suuda juhtunuga ikka harjuda, mõtetes arutan endiselt elu-olulisi küsimusi läbi nii Tuuli kui Taaviga, nagu varem. Tõtt öelda mõtlen Tuulile enamgi kui aasta tagasi(kogu aeg oli ju nii kiire ja rutt).
Kui väga ma tema järele igatsen.
Kui Taavi on külas käimas, lauda kattes jääb näppude vahele peaaegu alati 4 taldrikut j.n.e.. Harjumuse jõud on suur.
Kuid eluga tuleb edasi minna.
Olge tublid, püüdke enam märgata armsaid inimesi, kes on teie ümber.
Teid kõiki tervitades ja head käekäiku soovides
Tuuli ema
Jõulu esimesel pühal 2008
No comments:
Post a Comment