Koju jõudes olin väsinud ja pikutasin, kui helises telefon ning Tuuli lõbus hääl teatas, et võiksime siis peale hakata. Läksin Tuuli poole. Tuuli kinnitas mulle pähe kaevurilambi, haaras ka ise taskulambi ja läksime mere äärde. Korjasime kõrkjaid ja muid kuivanud taimi. Lõpuks, kui enam midagi kätte ega selga ära ei mahtunud jooksime koos trammi peale, et minu poole minna.
Viskasime kõrkjad ja muu nodi minu toa põrandale ja ühtäkki nägi tuba välja nagu ait. Hakkasime meisterdama. Tuuli tegi kuivanud taimedest kõigepealt ühe tigedailmelise Tahma-Toomase ja siis veel teise. Ka mina valmistasin kaks tükki.
Siis tuli olulisim osa. Tahma-Toomad tuli viia enne südaööd naabrite-tuttavate uste taha, et Toomas siis järgmisel aastal sinna majja ikka prahti ja prügi viiks. Läksime Kalamaja vahele kõndima ja esimeseks ohvriks valisime minu töökaaslase. Hiilisime tagauksest salaja sisse ja vaikse itsitamise saatel panime Toomase ukselingile. See Toomas oli kingaviksiga koos – et ikka eriti must näeks välja. Naerdes jooksime sealt minema uut uksetagust valima.
Kõndisime mööda üht pisikest Kalamaja tänavat. Ühes esimese korruse korteris tundus olevat õhtusöök. Pistsime allesjäänud Toomaste pead akna taha ja jäime ootama, millal neid märgatakse. Lõpuks kostiski ühe naisterahva kõrge hääl. Pereisa tuli akna peale selgust saama, mis tuuseldistega tegu on. Tuuli seletas lahkelt Tahma-Toomaste loo ja küsis muu hulgas süütult, just nii nagu tal kombeks oli, et kas ka pereisa ei taha ühte Toomast endale majja võtta. Pereisa oli meelitatud ja haaras ühe Toomastest kätte. Kõrge häälega daam aga hüüdis ehmunult: „Ei mingeid Toomaseid! Mina ei jaksa nii palju koristada!”
Naerdes jooksime edasi, järgmisele tänavale Kalamajas. Nii see Tuuli mu südames ongi – rõõmsa ja naervana.
Christian
