Pühapäeval möödus täpselt aasta, mil tegime Tuuliga Tahma-Toomaseid ja sel aastal, kui olin taaskord nukke sõpradega valmistamas mõtlesin Tuuli peale. Üldse mõtlen temale sageli ja vahetevahel me räägime. Kõige sagedamini unes, kuid vahetevahel ka siis, kui teen midagi, milles tema osaline on olnud ja on.
Tuli meelde lubadus, et pidin kirjutama loost, kus Tuuliga käisime Piretit tema sünnipäeval õnnitlemas ja nüüd tahan enda lubaduse täita.
Oli taaskord külmavõitu pime õhtu, kui Tuuli helistas ja uuris, et kuidas me saaksime Piretit tema sünnipäeval meeles pidada. Tegin ettepaneku, et läheme teda rongile vastu võtma kuna oli teada, et ta pidi õhtul Jõgevamaalt, vanemate juurest tulema. Arutlesime telefonis, et võiks teha midagi teistmoodi ja valmiski meil plaan, et ründame teda kui ajakirjanikud.
Tuuli tuli minu poole, et saaksime koos ettevalmistusi teha. Hea mõttena tundus, et vahetame soorollid ära – temast saab nõukogude meesajakirjanik ja mina olen Nõukogude sotsialistlik naisstaar.
Tuuli pani selga meesterõivad ning tegi endale ette habeme ja vuntsid. Mind abistas ta meigi tegemisel ning riiete valikul. Sain jalga mingid Tuuli sukapüksid ja seeliku. Pähe panime mulle paruka ning kõrva kõrvarõngad. Nägin välja kui peletis.
Meenus ka lugu, et Piretit kutsuti kunagi miss Jõgevamaa võistlustele. Tahtsime seda ka Piretile meelde tuletada. Rebisime katki ühe mu voodilina ja kirjutasime sinna peale suurelt kirillitsas “Dobro požhalovat Piret – miss Jõgevamaa!”.
Läksime Balti Jaama Piretit ootama.
Kui Piret saabus hakkas peale meie etendus. Loosung käes ründasime Piretit, lasime välklambil välkuda ning Tuuli kisas mulle “Snimai, snimai, snimai...davai!”. Mina pidin filmima. Tuuli hakkas küsima vene keeles küsimusi Piretilt.
Piret oli alguses kohkunud, sest ei tundnud meid sugugi ära. Tahtis põgeneda. Mõne aja pärast aga sai ta aru, kes oleme ning hakkas naerma.
Läksime kolmekesi koos trammile ning laotasime sinna sünnipäevalaua lahti. Pakkusime Piretile vahuveini ja torti. Inimesed vaatasid meid küll kui kloune, kuid olid heatahtlikud. Nii sõitsimegi Narva maanteele, et minna Pireti poole külla.
Seal istusime, sõime ja jõime veel ja oli üks lõpmatult tore ja soe õhtu.
Samasugust soojust ja rõõmu soovin nüüd ka teile, Tuuli perekond.
Christian
1 comment:
Aitäh, Christian! Aitäh, Tuuli! See oli täiesti unustamatu sünnipäevapidu. Ja need Tuuli vildika-vuntsid...! Tuuli võis olla hajameelne ja unustada asju - mäletan, kuidas ajal, mil Tuuliga korterit jagasime, Tuuli välja minnes oma korterivõtme tihti tuppa unustas - uks läks aga lukku automaatselt. Ja kui Tuuli siis mulle tööle helistas, teadsin kohe, milles asi - ei saa tuppa! Tuuli võis unustada võtme ja muidki asju, kuid ta ei unustanud mitte kunagi inimesi. Ta oli oma sõprade suhtes erakordselt tähelepanelik. Usun, et kõigil meil on oma lugu "Tead, mis Tuuli mulle sünnipäevaks tegi!?" -üllatav, naljakas, kordumatu, unustamatu.
Piret
Post a Comment