Jõeääre koristustalgud

Tuuli sõbrad tegid väikse koristusaktsiooni Piritajõe kurvas kohas. Üks pilt on rohkem kui 1000 sõna. Aga me teadsime ja tundsime, et Tuuli oli samuti seal meiega.
Kindlasti ei jäänud see meie viimaseks ürituseks Tuuliga.

Kallid Tuuli sõbrad!

Mõni hetk on elus valusam kui teine,
mõni hetk on kohe väga, väga valus.
Täname Teid kõiki toetuse eest!

Tuuli vanemad

Ta on kaugel
Ometi nagu ta toimetaks toas,
tõstaks aeg-ajalt asju,
lehitseks raamatut.
kohendaks patja.

Tema valgusekehast
ruumi on jäänud jälg.
.
Vaimne reliikvia
D.Kareva

Kiri Askolt

Hei,

Puutusin kah Tuuliga ülikooli ajal interneti Eesti jututubade
ringkondades kokku -- mmm.... need kuldsed 90ndad... Tuuli oli seal
üks eredamaid pärle. Sain alles möödunud neljapäeval (18.04.2008)
teada, et just see Tuuli oli see, kes Pirita jõele jäi. Mõtted
liikusid üsna sügavatele nostalgilistele radadele. Ühtlasi tuvastasin,
et mul vee Virtual Citys konto alles ja messageboxis on alles kaks
teadet, üks neist... Tuulilt (alias Michelle). Ma ei suuda enam
meenutada, kas see oli 2001 või 2005 kui ma sedasi samamoodi sinna
sisse checkisin ja ta selle kirjutas (seal on näha kuupäev, aga mitte
aasta):

Vaatasin ka moomin.ee jutukasse sisse. Seal küll mul mingit kontot enam ammu alles ei ole, aga siiski õnnestus näha, mis Tuuli motoks oli:

Ma usun, et Tuuli suutis oma motot "Säilitada oma kestvat hingerahu ja olla endiselt õnnelik" järgida kogu oma elu.

Asko

Kiri Marialt

Tere!

Kirjutasin mõned read, mille saaks blogisse lisada. Eks neid jutte Tuuliga oli meil rõõmsamaid ja kurvemaid. Jagas tema vahel mulle oma rõõme ja muresid, vahel mina talle. Tal jäi nii palju veel tegemata. Aga ta jõudis ka väga palju tehtud.

------------------------

Mina aga meenutan viimast korda, mil Tuulit nägin. See oli talve hakul 2007, jõulude aegu. Ta tuli mulle oma elukaaslasega külla ja tõi mu lastele jõhvikaid ning pärnaõisi, kuna mul olid tirtsud natuke tõbised. Pärnaõied olid sellises pruunis takuses kotis, seotud kinni paelaga, mille otsas olevate nupukeste taha olid lükitud kuivanud sidrunilõigud. Originaalsusest ei tulnud Tuulil iial puudus. Ja südamlikkusest ning empaatiast samuti mitte.

Eelmisel kevadel käisin tal Tallinnas kodus külas. Mereäärne väike majake. Nii teistmoodi võrreldes Tuuli lapsepõlvekoduga. Ometi ääretult hubane ja armas. Ta oli käinud Lõuna-Aafrikas, vaatasime tal köögis rippuvaid fotosid (jällegi väga originaalsed), ta pakkus meile teed. Just Tuuli oli see, kes õpetas mind karamelliteed armastama. Tol õhtul me jäime vist siiski mingit muud teed. Ma ei mäleta, mis see oli, aga maitses hea. Aga ehk oleks maitsnud tol hetkel ka Papa Kiire pakutud kohv hea, sest see õhtu väikeses puumajas loojuva päikese kumas Tuuliga vaikselt juteldes oli midagi erilist. Õhtu oli jahe, ta ise oli pisut tõbine ja oli just arsti juures käinud. Kui tagasi hakkasime jalutama, otsis ta mulle kapist ühe oma kampsuni selga. Jalutasime Raekoja platsini, kus ta kohtas üht oma sõpra. Neid oli tal ilmselt igas Eesti nurgas.

Mäletan, kuidas Tuuli mind alati torkis tagant olema ennastkehtestavam ja ütlema oma arvamust välja. Ta oli vist väikesel viisil ka naisõiguslane. :) Ta võis mind oma jutuga marru ajada, aga see oli asja eest. Ja aitas!

Tuuli käis pikka aega bailatinos. Saime ühel DanceActi Practice Nightil kokku. mõnus oli. Olin varem selline arake, tol õhtul aga kaifisin kõike. Esinemist, sõpradega jututamist. Tuuliga õõtsusime lava taga veel laval olevate esinejate muusika rütmis. Nii palju, kui mina tean, on Tuuli enamasti ikka üht otsa pidi tantsimisega juba aastaid seotud olnud. Tuulilt ma selle bailatino idee saingi, läksin, proovisin ja tol eluetapil oli mulle bailatino väga vajalik.

Ka mina olen Tuuliga uisutamas käinud. Aastaid tagasi Tartu lauluväljakul. Lisaks jääl uisutamisele meeldis talle ka rulluisutamine. Ta oli ka selles osav.

Mina olen kuulnud Tuulit Valgret laulmas. Ma ei suuda küll meenutada ta häält lauldes, kuid meeles on see, et mõtlesin, et täitsa kena häälega laulab.

Tuuli oli üldse selline inimene, kes küll kukub, kuid tõuseb üles, pühib ja rapsib end natuke ja laseb rõõmuga edasi.

Aktiivne inimene ja hea organisaator oli. Ikka niimoodi meelestatud, et noh, teeme. Teeme ära. Ei mingit kõhklust.

Tuuli oli see, kes leidis mulle mu esimese ballikleidi. Käisime Fortuuna tänaval second handis ostmas.:) Ta oli üldse vahva tüdruk ses suhtes, et ta ei olnud mingi arrogant või kaubamärkide tagaajaja. Ta oli loomult originaalne. Ta ei tahtnud seda ehk olla, aga ta lihtsalt... oli.

Kõige kummalisem on see, et olles tugev ja särav, oli Tuuli ometi hell, südamlik ja õiglane. Ta ei olnud selline inimene, kes oleks midagi teinud sellepärast, et ise plusspunkte koguda, ta tegi sellepärast, et ta võttis hingega tuld.

Mulle ja mu lastele jääb Tuulit alati meenutama tema kingitud roheline konn. Selline muhe ja armas, kuid suuga, mis käib lukku ja hoiab endas palju vahvaid väikeste tüdrukute saladusi varjul.

Maria

Oi Tuuli!

Minu esimesed pildikillud on Tuulist pärit 97 aasta sügisest. Talle meeldis väga sahistada kollastes lehtedes ja nii saigi Toomel pisut lehti pillutud.

Tuuli oli alati reipalt käpp uiskama. Tuuli kireks oli uisutamine ja tema oli minu õpetajaks. Panin esimest korda uisud jalga Jeti hallis 2002 talvel, kuhu sattusime mitmel-mitmel korral järgnenud talvedel ja kevadetel. Sellega on palju kirkaid hetki nendest uiskamisele väljsõitudest bussiga nr 15 või siis trammiga. Nii nagu pildil näha, käest kinni, aitas tema minu esimesi uisusamme libistama.

Tuuliga sai üldse igasuguseid asju tehtud: lisaks uisutamisele meeldis talle meeletult tantsimine, talle meeldis teha lumel lumeingleid, sõita liftiga hotellide kõrgemaile korrustele.



Viimati istusime Tuuliga pubis 2006 aastal. Sealt on ka minu viimased pildikillud temast.

Luikede järv jääballetina!

Siin on video, mida Bibi allpool mainis - Tuuli on uisusuperstaar, Sombik filmis: luikede järv jääballetina!

Ikka ja jälle Tuuliga uisujääl

Siin Saartneeme juures, kevadisel merel, tekkis mõte, et uisutaks õige üle mere Mohnile.. Aga rüsivallid tulid ette ja matkakott oli ka kaasa pakkimata - no ikka pikk maa ju Mohnile sealt Käsmust:)
Ma arvan, et see oligi Tuuli kes süstis järjekindlalt juba ammu-ammu Tartus minusse uisutamispisikut - et läki uisuväljakutele piruette tegema. Mmmm, ma loodan et Sombik leiab üles ja saab kuhugile üles riputada uisusuperstaar Tuuli filmiklipi, mis mind toona tõeliselt ära võlus ja inspireeris...:)
Ja ühel ilusal tõeliselt külmal talvepäeval tormas mu koduväravast sisse äsja Tallinnast saabunud elevil kamp - ikka selleks, et Laukasoo pikilaugastel uisulustida. Kas olete proovinud kui vahva see on?