Kiri Marialt

Tere!

Kirjutasin mõned read, mille saaks blogisse lisada. Eks neid jutte Tuuliga oli meil rõõmsamaid ja kurvemaid. Jagas tema vahel mulle oma rõõme ja muresid, vahel mina talle. Tal jäi nii palju veel tegemata. Aga ta jõudis ka väga palju tehtud.

------------------------

Mina aga meenutan viimast korda, mil Tuulit nägin. See oli talve hakul 2007, jõulude aegu. Ta tuli mulle oma elukaaslasega külla ja tõi mu lastele jõhvikaid ning pärnaõisi, kuna mul olid tirtsud natuke tõbised. Pärnaõied olid sellises pruunis takuses kotis, seotud kinni paelaga, mille otsas olevate nupukeste taha olid lükitud kuivanud sidrunilõigud. Originaalsusest ei tulnud Tuulil iial puudus. Ja südamlikkusest ning empaatiast samuti mitte.

Eelmisel kevadel käisin tal Tallinnas kodus külas. Mereäärne väike majake. Nii teistmoodi võrreldes Tuuli lapsepõlvekoduga. Ometi ääretult hubane ja armas. Ta oli käinud Lõuna-Aafrikas, vaatasime tal köögis rippuvaid fotosid (jällegi väga originaalsed), ta pakkus meile teed. Just Tuuli oli see, kes õpetas mind karamelliteed armastama. Tol õhtul me jäime vist siiski mingit muud teed. Ma ei mäleta, mis see oli, aga maitses hea. Aga ehk oleks maitsnud tol hetkel ka Papa Kiire pakutud kohv hea, sest see õhtu väikeses puumajas loojuva päikese kumas Tuuliga vaikselt juteldes oli midagi erilist. Õhtu oli jahe, ta ise oli pisut tõbine ja oli just arsti juures käinud. Kui tagasi hakkasime jalutama, otsis ta mulle kapist ühe oma kampsuni selga. Jalutasime Raekoja platsini, kus ta kohtas üht oma sõpra. Neid oli tal ilmselt igas Eesti nurgas.

Mäletan, kuidas Tuuli mind alati torkis tagant olema ennastkehtestavam ja ütlema oma arvamust välja. Ta oli vist väikesel viisil ka naisõiguslane. :) Ta võis mind oma jutuga marru ajada, aga see oli asja eest. Ja aitas!

Tuuli käis pikka aega bailatinos. Saime ühel DanceActi Practice Nightil kokku. mõnus oli. Olin varem selline arake, tol õhtul aga kaifisin kõike. Esinemist, sõpradega jututamist. Tuuliga õõtsusime lava taga veel laval olevate esinejate muusika rütmis. Nii palju, kui mina tean, on Tuuli enamasti ikka üht otsa pidi tantsimisega juba aastaid seotud olnud. Tuulilt ma selle bailatino idee saingi, läksin, proovisin ja tol eluetapil oli mulle bailatino väga vajalik.

Ka mina olen Tuuliga uisutamas käinud. Aastaid tagasi Tartu lauluväljakul. Lisaks jääl uisutamisele meeldis talle ka rulluisutamine. Ta oli ka selles osav.

Mina olen kuulnud Tuulit Valgret laulmas. Ma ei suuda küll meenutada ta häält lauldes, kuid meeles on see, et mõtlesin, et täitsa kena häälega laulab.

Tuuli oli üldse selline inimene, kes küll kukub, kuid tõuseb üles, pühib ja rapsib end natuke ja laseb rõõmuga edasi.

Aktiivne inimene ja hea organisaator oli. Ikka niimoodi meelestatud, et noh, teeme. Teeme ära. Ei mingit kõhklust.

Tuuli oli see, kes leidis mulle mu esimese ballikleidi. Käisime Fortuuna tänaval second handis ostmas.:) Ta oli üldse vahva tüdruk ses suhtes, et ta ei olnud mingi arrogant või kaubamärkide tagaajaja. Ta oli loomult originaalne. Ta ei tahtnud seda ehk olla, aga ta lihtsalt... oli.

Kõige kummalisem on see, et olles tugev ja särav, oli Tuuli ometi hell, südamlik ja õiglane. Ta ei olnud selline inimene, kes oleks midagi teinud sellepärast, et ise plusspunkte koguda, ta tegi sellepärast, et ta võttis hingega tuld.

Mulle ja mu lastele jääb Tuulit alati meenutama tema kingitud roheline konn. Selline muhe ja armas, kuid suuga, mis käib lukku ja hoiab endas palju vahvaid väikeste tüdrukute saladusi varjul.

Maria